Päris alguses.
Alustuseks võib-olla kirjutaksin
sellest, kuidas ma tulin mõttele ehitada endale aiaraudtee -
huvi rongide vastu on mul olnud juba päris pikka aega, võiks
öelda isegi et niikaua, kui ma ennast mäletan. Soov saada
vedurijuhiks oli ka olemas. Sellele tõmbas kriipsu peale
kahjuks väike tervislik iseärasus. Aga see ei heidutanud mind.
Tuli idee ehitada endale ise raudtee, kus oled nii vedurijuht,
jaamakorraldaja, pöörmeseadja, kui ka kõige kõrgem “ülemus”,
kui vaja. Lõpliku tõuke ehitada aiaraudtee, tuli mulle oma
healt sõbralt Ants Nuudilt.
Kahtlesin kaua, millist vedurit teha. Otsustasin siis, et teen
veduri, mida toodeti Eesti esimese vabariigi ajal. Selleks sai
AS Franz Krulli masinatehases valmistatud kitsarööpmeline (750
mm) auruvedur “Sk”. Neid vedureid
tehti aastatel 1931 – 1940 kokku 16 tükki. Esimene
“Sk” valmis aprilli
alguses 1931 ja kandis numbrit “Sk-151”. Esialgu ehitati 10
vedurit. Järgmised numbrid olid “Sk-152” –
“Sk-159”. Viimane tähistati numbriga “Sk-150” ja
valmis detsembriks 1931. Teine partii valmis 1935 ja siis oli
vedureid kolm: “Sk-160”, “Sk-161” ja
“Sk-162”. Kolmas partii valmis juba Eesti NSV-s 1940 ja
siis oli neid ka kolm: “SK-163”, “Sk-164”
ja “Sk-165”. Need viimased kandsid tehase silti
“Punane Krull”. Sk vedurite
tehnilisi andmeid saab vaadata siit
. Mina valisin
nendest kõigist välja veduri, mis kandis numbrit
“Sk-155”. Põhjus, miks just see vedur,
oli mulle siis selgemast selgem.
Nimelt: 21. oktoober
1936 toimus Viljandimaal Navesti küla lähedal selle veduriga
raske õnnetus. 52,6 kilomeetril R=215 m kurvi
lõpus paiskus vedur 4 meetrisest teetammist alla. Põhjused,
miks vedur õnnetusse sattus, oli palju: suur kiirus, kurviline
tee, veduri kõrge raskuskese (veduri kõrgus 3,35 m) ja raudtee
halb olukord.
Sk-155 vedas
enda järel siis reisirongi nr.9,
mille kooseisus oli üks pakivagun, üks 2. klassi vagun ja kaks 3. klassi
vagunit.
Pakivagun kaotas oma pöördvankrid, 2. klassi vagun kukkus
pärast jooksu liiva sees külili ja 3. klassi vagunid jäid
poolvildakule ülesküntud raudteetammi kõrvale. Imekombel ei
saanud ükski reisija kõvemaid vigastusi, ainult mõned sinikad
ja kriimustused. Küll aga olid veduris halvad lood –
vedurijuht Herbert Jaanson
sai surma. Tema kõrval seisnud abi Rosenberg pääses küll
vigastustest, kuid kannatas hiljem psüühiliste häirete
all.
Auruvedur Sk-155, mida ma praegu teen, kannab nüüd vedurijuhi
Jaansoni mälestuseks nime “Herbert”
. Veduri ehitus algas 1998 hilissügisel.
Esialgu sai tehtud ainult jooniseid. Hiljem lisandusid materjalide otsimine ja
sobitamine joonisega.
Veduri ehituse pilte saab vaadata siit.
|
